Lamekatuste kontrollimisel ja hooldamisel tuleb alati suurt tähelepanu pöörata korstnale, ventilatsioonikorstnale, antenni läbiviigule ja katuseaknale. Need on erakordselt nõudlikud sõlmed, mille hermeetilisusest sõltub otseselt sadevete läbivoolamine.
Kevadel, kui lumi on sulanud, on paras aeg üle vaadata majakatuse seisukord ning vajadusel teha pisiremont. Alustada tuleb sodi, peamiselt puulehtede ja okaste mahapühkimisest. Katust soovitatakse prahist puhastada vähemalt kord aastas, vajadusel ka tihemini. Tavapäraselt uhub küll vihmavesi prahi alla, kuid väiksemat orgaanikat (sammal jms) on raske pealiskaudsel vaatlemisel tuvastada.
Miks seda vaja on? Saaste moodustab tsingiga kiiresti lahustuvad ühendid ja peamine korrosioonikaitse (tsingikiht) saab kahjustatud. Lisaks seob saaste vett, mis hoiab kahjustatud kohad pidevalt niiskena ja rooste tekkimise oht suureneb hüppeliselt. Eriti oluline on jälgida, et prahist oleksid puhastatud raskemad sõlmed – neelukohad, vintskappide ääred, korstnatagused jms.
Määrdunud kohti soovitatakse pesta sooja vee ja pehme harjaga või kasutada survepesurit. Eriti määrdunud kohtade pesuks tasub appi võtta pesuained (nt Panssaripesu, Peltipesu), vastavalt tootja kasutusjuhendile. Lokaalselt on lubatud kasutada ka lakibensiini. Mis tahes pesuaine kasutamisel on oluline katus ja muud puhastatavad pinnad hiljem puhta veega loputada, sest agressiivsed kemikaalid võivad pinnakatet ja tsingikihti pöördumatult kahjustada.
Eraldi meeldetuletust väärib kõikvõimalike läbiviikude kontrollimine: korstnad, ventilatsioonikorstnad, antennide läbiviigud ja katuseaknad. Need on erakordselt nõudlikud sõlmed, mille hermeetilisusest sõltub otseselt sadevete läbivoolamine.
Kui teie kodumaja katus on juba 10 aastat vett pidanud ja peab ka järgmised 50, siis läbiviikude veekindluse annavad tavaliselt silikoonid ja tihendid, mille eluiga on oluliselt lühem. Kui katuseakende ja muude standardsete läbiviikudega on kaasas spetsiaalsed lahendused, siis eraldi tasub peatuda korstnatel.

Eriline tähelepanu korstnaümbrusele
Nagu ei ole olemas kahte ühesugust katust, ei ole tihtipeale olemas ka standardset korstnaplekkide sõlmlahendust. Paljuski määrab kasutatava ja toimiva lahenduse valiku korstna asukoht, töömehe kogemus ja vilumus. Mida lamedam katus, seda suurem on risk, et korstnasõlm saab ebakvaliteetne või annab aja jooksul kiiremini järele. Oluline on hoida korstnaümbruse plekid risust puhtad ja jälgida, milline on korrosiooni mõju. Küttematerjalist ja selle happelisusest sõltuvalt viibib korsten ülejäänud katusest agressiivsemas keskkonnas ja seetõttu võib väga tihti näha, et uuel katusel jooksevad roostenired. Need on saanud alguse tsingitud terasest korstnamütsi korrodeerumisest ja kui sealt alanud roosteveevool jõuab katuseni, on asi paha nii visuaalselt kui ka teraskatuse eluiga silmas pidades. Roostetamist võib tekitada ka aastateks katusele jäetud orgaanika (lehed, okkad). Kui korstnasõlm hakkab lekkima, tuleb kutsuda asjatundja ja lasta paigaldada uued korstnaplekid. See ei ole mahukas ega kallis töö, kuid on seotud riskidega. Tavapärase korstnaplekitöö hind keskmise keerukusega katusel jääb vahemikku 700–1500 krooni. Kui korsten asub näiteks keset neelu või on väga raskesti ligipääsetav, on ka hind vastav. Lisaks korstnale tasub üle vaadata ka korstnamütsi seisukord või kui seda pole, siis see paigaldada.
Milleks on korstnamüts vajalik? Korstnamütsil on kaks peamist ülesannet: kaitseb korstnat ilmastikumõjude eest ja parandab laguneva või halvasti laotud korstna väljanägemist.
Korstnamütsidel on omad nüansid ja asjaolud, mis võivad vales kohas ja valesti kasutades korstna tervist hoopis halvendada. Korstnamütsile lisaks kaetakse mõnikord ka korstna küljed plekiga. See on vajalik, kui korsten on visuaalselt inetu (halvasti laotud) või on kasutatud materjale, mille jaoks ongi hiljem tarvis katet (kergkruusaplokid a’la Fibo jms). Külgede katmisel on mõttekas mõelda korstna niiskusseisundile. Kattes korstna kõik küljed plekiga, peaks sinna vahele siiski jääma tuulutusvõimalus. Aastaaegade vahetumisel võib öine nulltemperatuur jäätada korstnakivide ja pleki vahele tekkiva niiskuse ning kauakestva lahenduse asemel lagundab keskkond korstnat senisest suurema hooga. Seetõttu on alati mõistlik kaaluda, kas laduda korstna ülemised ja rohkem lagunenud kiviread uuesti või parandada vuugid.
Kõige mõistlikum on korstnakattepleki ehk mütsiga katta korstnaots ja küljed esimese kahe kivi ulatuses. Just see piirkond kipub olema esimene, kust aastakümne möödudes saate kätte esimesed lahtised kivid. Seega on mõistlik vaid seda osa plekist kattega kaitsta. Plekksepatöökojad valmistavad korstnamütsid alati vastava korstna mõõtude järgi.

Korstnamütsi materjalid
Enamjaolt soovitakse, et korstnamüts oleks katusekattega samas toonis – igati mõistetav soov, millel on siiski üks oluline miinus. Värvkattega terasplekk on tsingitud terasest plekk, mis ei talu happelist keskkonda. Ega asjata kasutata terasega töötades neutraalseid silikoone (nt vihmaveesüsteemide paigaldamisel). Korstnasuits on aga küttematerjalist sõltuvalt alati happeline. Mida madalam temperatuur, seda happelisem kipub olema suits. Igapäevase kütmise korral kestab tsingitud terasest korstnamüts 3–5 aastat, sademetekate aga veelgi vähem. Lahendus antud probleemile on roostevaba teras, mis kannatab edukalt happelist keskkonda, kuid selle miinus on läikivus ja kõrgem hind. Igapäevase kütja jaoks aga tasub see investeering ära juba 5–10 aastaga, sest korstnamütsi pole vaja vahetada.
Ekstreemsemast valdkonnast tasub jälgida näiteks rahekahjustusi. Põhjus liigitub küll loodusõnnetuste valdkonda, kuid on siiski arvestatava tähtsusega. Väga tugev rahe võib teraskatusele tekitada mehaanilisi kahjustusi ja sel juhul tuleb pöörduda kas kindlustusse, leppida täpilise katusega või kasutada parandusvärve.

Vihmaveesüsteemide hooldamine
Vihmaveerenne tuleb vastavalt vajadusele regulaarselt puhastada, kontrollida liitekohtade hermeetilisust, neetide jms kinnitusvahendite olemasolu ja seisukorda. Kui liitekohad ei pea vett, tuleb needid lahti puurida, jätkukoht korrektselt silikoonida ja kinnitada suuremate neetidega. Võimalikud roostekahjustused tuleb puhastada, kruntida ja värvida. See on üsna keeruline, kuna vihmaveesüsteem on üks tervik, mille osadeks võtmine võib rikkuda kogu süsteemi töö. Seetõttu on mõnikord asjakohane asendada remontivajavad tooted uutega.
Renniotsad tuleb kontrollida läbijooksude osas ja vajadusel silikoonida.
Peab jälgima, et vihmaveetorud ei ummistuks, kui aga see on juba tekkinud, siis tuleb ummistus likvideerida; kontrollida torude omavahelisi jätkukohti ja vajadusel uuesti neetida.
Rennide ummistumist lehtede jm sodiga ei tasu takistada võrkudega, kuna nii korjub sodi võrgule, sadevesi ei jõua üldse rennidesse ning vihmaveesüsteem muutub kiirelt kasutuks.
Valtskatuste katusepealne renn tuleb regulaarselt puhastada prahist ja vajadusel ka paakunud mustusest.

Kinnitusvahendite kontroll
Kontrollida tuleb kinnitustarvikute (kruvid, poldid-mutrid) seisukorda visuaalselt ning roostes või muul moel kahjustatud kinnitusvahendid asendada uutega, vajadusel kinnitusvahendeid pingutada (kruvid kipuvad joonpaisumisega ajapikku lahti tulema) ning teha värviparandusi.

Lumetõkete hooldamine
Lumetõkked on tavaliselt paigaldatud katuseräästasse, vajadusel ka keset katust, näiteks katuseakende peale. Korraliku lumesaju korral avaldub nendele sadadesse kilodesse küündiv raskus ja seetõttu on väga oluline igakevadine lumetõkete kontroll. Lumetõketeni pääseb redeliga räästast või katuseaknast. Jälgida tuleks lumetõkete kinnitusi ja seda, kas esineb pinnakattekahjustusi. Enamasti on lumetõkked värvitud terastooted, seega on oluline, et ei oleks värviläbivaid kahjustusi, mida võivad tekitada puuoksad jm katusele sattunud praht. Kahjustused tuleb likvideerida – korrosioon maha nühkida ning vastavad kohad uuesti värvida.

Kui ikkagi on vaja katusekate vahetada
Vana katusekatte mahavõtmisel on soovitatav enne uue katte paigaldamist kasutada aluskattekilet, mille ülesanne on soojadest ja niisketest eluruumidest tõusev niiskus, mis pleki aluspinnal kondenseerudes hakkab tagasi tilkuma, kinni püüda ja räästasse juhtida. Vastasel juhul tilgub vesi soojustusse ja mõne aasta pärast võib katusest ämbrite viisi vett „välja pigistada”. Sama tulemuse võib saada ka kile vale paigaldamise korral: aluskattekile peab olema paigaldatud sarikate peale piisava ülekattega.
Alustada tuleb räästast, et ülekatte serv oleks veevoolusuuna suhtes õigetpidi. On nähtud ka vastupidist paigaldust, mis muudab aluskatte mõttetuks. Tähtis on jälgida, et aluskate oleks sarikate vahel n-ö lontis, et vee voolamiseks tekiks kanal. Kui aluskate vedada sarikate vahele pingule, siis hakkab vesi kogunema aluskatte ja sarika kinnituskohale, tulemuseks on mädanev sarikas ning rikutud puitkonstruktsioon. Aluskattekile kinnitatakse sarikatele sarikasihis jooksvate liistudega, mida nimetatakse distantsliistudeks. Distantsliistu ülesanne on tekitada aluskattekile ja roovituse vahele piisav õhuvahe tuulutuseks ja samuti vältida võimalus, et pleki kinnituskruvi läbib aluskatet.
Harjapealne lahendus
Kahe poole kalded jäetakse ülevalt aluskattega sidumata, jättes umbes 15–25 cm vahet, ja lüüakse distantsliistuga kinni. Et harjapleki vahelt tuiskav vihmavesi või lumi kinni pidada, pannakse nüüd üle harja distantsliistude peale üks laius aluskattekilet. Seega jääb tuuldumiseks distantsliistu kõrguse jagu vahet harjaaluskatte ja ülejäänud aluskatte vahel. Vesi voolab ilusti allapoole ja piisav tuulutus on tagatud. Selline lahendus aitab kokku hoida väga kalli lisatarviku – harjatihendi pealt. Harjatihendi jooksev meeter maksab vahemikus 18–25 krooni ja selle kulu saab välja arvutada: kogu maja harjapikkus x 2, mis teeb sellest ühe kallima lisatarviku üldse. Lamekatused. Lamekatused. Lamekatused. Lamekatused. Lamekatusetööd. Lamekatusetööd. Lamekatusetööd. Lamekatusetööd ja remont. Katusetööd. Katusetööd. Katusetööd.
Aluskattekilena soovitan alati kasutada hingavaid katteid, mis lasevad niiskust altpoolt läbi, aga tagasi enam mitte. Nende kilede hind jääb vahemikku 10–20 krooni, alati on võimalik ka kallimaid ja veelgi efektiivsemaid lahendusi leida! Kindlasti ei tohi elukorrusena kasutatava katusealuse peale panna tavalist kilet, selle mõju on vastupidine! Esialgne kokkuhoid on petlik, hilisem soojustuse ja puidu vahetus aga väga kallis ja vaata et lausa võimatu töö.
Külmadele pööningutele kõlbab tavaline kile, kuid kindlasti tuleb sel juhul ette näha, kas seda korrust hakatakse äkki kunagi ka elamiseks kasutama. Või näiteks pesu kuivatamiseks, mis on ülimalt niiskusttootev tegevus. Peale distantsliistu paigaldatakse horisontaallaudis ehk roovitus. Vanale katusele võib kokkuhoiuks sobida ka korralikult demonteeritud ja heas seisus vana roovitus, kuid sellesse soovitusse tuleb siiski suhtuda kriitiliselt. Teraskatus nõuab üsna siledat ja rihitud aluspinda, mida vana laudismaterjal ei pruugi tagada. Siiski on palju nähtud katuseid, kus peremees on esimeste läbisadamiste peale asunud tegutsema, suutnud päästa puitmaterjali ja hoidnud kokku sadu kroone. 140ruutmeetrise katuse roovituse kulu on ca 1,7 tm, mis maksab korraliku puidu korral üle 5000 krooni.
Roovituse samm sõltub valitud profiilist, selle mõõtudest ja eripärast. Siledapõhjaline trapetsprofiil ei nõua väga täpset roovisammu, küll aga on kindlad nõudmised kivimustriga profiilidel. Konkreetse info annab asjatundlik tootja kaasa ka juhul, kui te ei oska seda küsida. Üksikud tootjad pakuvad tööde tegemiseks oma brigaadi, seega ei ole kliendil mingit muret mõõtude ega detailidega, ta võib ainult nautida tulemust ja olla kindel, et natuke suurem raha, mis ta paigalduse eest maksis, annab talle kindluse ja garantii, et võimalike pretensioonide puhul on olemas konkreetne vastutaja, kes kahjud korvab ja vead parandab.
Väikeste ehitusfirmade puhul on väga tihti tegemist odavate, kuid kaduvate nähtustega. Ei ole tühi lause, et väikesel ehitusfirmal on mõttekas tegutseda 2 aastat, siis tuleb hakata tegelema garantiitöödega ja see käib väikefirmale ilmselgelt üle jõu. Kõige kindlam on eelistada tootja paigaldusbrigaadi või uurida infot tootjate volitusega paigaldajate kohta. Katus on väga nüansirikas ja erioskusi nõudev majaosa!
Katusekatte eluiga mõjutavad tegurid:
* UV-kiirgus
* väävli-, lämmastiku- ja klooriühendid
* orgaanilised mõjurid (puulehed, sammal, okkad jms)
* mehaanilised kahjustused (kriimustused, mõlgid)
* eelpooltoodud tegurite koosmõju.