Selleks, et katus saaks nõuetekohaselt soojustatud, peaks U-arv ehk soojajuhtivus olema 0,16 W/m²K. See tähendab, et tuleks arvestada vähemalt 30 cm paksuse isolatsioonikihiga. Tähtis on kasutada ainult sobilikke materjale ning paigaldada need õigesti. Tähelepanu peab pöörama järgnevatele aspektidele:

1. Aluskatte ja tuuletõkke vahel peab olema õhkvahe, mille paksus, sõltuvalt katuse pikkusest ja kaldenurgast, on vahemikus 50-200mm. Aluskatte paigaldamisel tuleb jälgida, et see ei jääks prusside külge kinnitatuna pingule, vaid oleks keskelt kergelt lohus. Kui kasutatakse vettsiduva kihiga aluskatet, tuleb sellega piirnevad puitprusside otsad niiskuskahjustuste vältimiseks töödelda puidukaitsevahendiga.
2. Tuuletõke peab asetsema tihedalt põhisoojustuse vastas. Kõik tuuletõkkeplaatide ühendused peavad jääma tuulutusõhule läbitungimatuks. Horistontaalsed liitekohad tuleb katta ilmastikukindla elastse ehitusmastiksiga ning seejärel plaadid omavahel kokku suruda.
3. Põhisoojustus peab sarikavahelisest kaugusest olema ligikaudu 1,5 cm võrra laiem, siis liibub vill tihedalt konstuktsiooni vastu, välistades ohtlike õhukanalite tekke.
4. Põhisoojustuse kihtide vahele on soovitatav paigaldada kiht tavalist ehituspaberit. See aitab tasandada ehitusvigu ja vähendada võimalikku õhu liikumist villakihtide vahel ning tõstab isolatsiooni efektiivsust.
5. Aurutõkke liitekohtades peab ühe tüki serv katma teist. Kõik liitekohad tuleb kahelt poolt kinni teipida ja katkised või rebenenud kohad paigata. Kui aurutõke jääb soojustuse sisse, siis sisepinnast mitte sügavamale kui 25% soojustuse paksusest.
6. Kasutades sisevoodrina kipsplaati, on soovitatav see kinnitada metallkarkassi külge, et vältida pragude teket puidu kuivamisel.